Sportteipimine on kõige tavalisem teipimise tehnika, mis on kasutusel. Selleks kasutatakse tavaliselt kas jäika või pooljäika teipi, mis tavaliselt asetatakse probleemsele kohale sportimise või muu aktiivse tegevuse ajaks ja eemaldatakse sealt pärast tegevuse sooritamist.
Sporditeip on peamine, aga mitte ainus vahend, mida sportlased kasutavad, et toestada liigeseid või vigastatud kehaosi. Teip toestab ja aitab oma igapaevaste tegevuste juurde kiiremini tagasi pöörduda. Oluline on enne teibi paigaldamist kindlasti hinnata, milleks see paigaldatakse ja millist efekti sellelt oodatakse. Kuna sporditeip pakub nii füsioloogilist, biomehaanilist, neurofüsioloogilist kui ka psühholoogilist tuge, siis ei tohiks ilma kõiki neid aspekte tõsiselt kaalumata kunagi teipi paigaldada. Valel eesmärgil või valesti paigaldatud sporditeip võib kasu asemel kahju tuua: tekitada vigastusi või võimendada olemasolevat vigastust.
Millal teipi kasutada:
- aitab haavaplaastrit paigal hoida nagu tavaline side, aga fikseerib selle paremini;
- võimaldab tekitada vigastuskohale kompressiooni, mis ei lase tekkida paistetusel ja kiirendab vigastuse poolt tekitatud eritiste eemaldamist;
- aitab toestada vigastatud kohta kuni lisauuringuni või toetada vigastatud kohta raviprotseduuride vahel, et ei tekiks lisavigastust;
- aitab toestada vigastatud kudesid eriti ajal, kui sportlane pöördub pärast vigastust tagasi treeningule;
- aitab pärast vigastusest paranemist toetada vigastuse tõttu nõrgenenud kudesid ja vähendab sellega uue vigastuse tekkimise riski.
Enne teipimist on oluline teada vigastuse tekkimise mehaanikat! Sellest sõltub, kuidas teipida.
Vigastused klassifitseerikse:
1. esimene aste (kerge – ilma oluliste kahjustusteta),
2. teine aste (keskmise tugevusega vigastus, kerged kudede kahjustused ja mõningane sidemete lõtvus või vigastus)
3. kolmas aste (tugev või väga tugev vigastus, millega kaasneb kas osaline või täielik sidemete või lihaste rebend)
Kui me ei tea vigastuse astet, ei saa me täpselt planeerida teipimist. Me ei tea, kui tugevalt ja kui palju me peaksime vigastatud
kohta fikseerima. Kui me fikseerime liiga tugevalt, ei saa vigastus paranema hakata, kui me fikseerime teibi liiga nõrgalt, ei parane viga
saanud sidemed või lihased piisavalt, need hoopis lõdvenevad ja see omakorda tekitab probleeme hiljem kas samas või mõnes teises
kehaosas.
Igat vigastuse faasi tuleb teipida erinevalt
Akuutses faasis peaks teipima eemärgiga tekitada vigastatud kohale kompressioon, et vähendada turset. Taatumise teises faasis tuleks teipida nii, et liikumisulatus oleks piiratud, et vigastus ei suureneks, ja kolmandas faasis peaks teipimine fikseerima ja toestama, aga ei tohiks piirata liikuvust.
Sprtteipimise aluseks on teadmised anatoomiast ja biomehaanikast. Ilma nendeta ei ole võimalik sportteipi efektiivselt paigaldada.
Peab teadma liigeste liikumise suundi ja liikumisulatust. Selliste teadmiste olemasolul saab teipi paigaldada algteadmistega teipimisest ja improviseerida ilma, et see muutuks patsiendile ohtlikuks.
Sporditeibi liigid
Elastseid sporditeipe on hea paigaldada vigastuse esimses faasis, et tekitada vigastatud kohale kompressioon. Ning neid on hea kasutada nii-öelda „ankrutena“, mille abil paigaldada spetsiifiline teip. Jäigad teibid on laiaotstarbelised ja kasutatavad pea kõigis vigastuse faasides. Kõige tavalisemad vigastused, mille puhul sporditeipi kasutatakse, on hüppeliigese väänamised, plantaarfasciit, luuümbrise põletik. Elastset ja jäika teipi kombineerides saab teipida põlvi, küünarliigest, õlaliigest, sõrmi ja pea kõike, mida vaja. Erinevate vigastuste puhul kasutatakse hüppeliigese teipimises eri tehnikaid.
Enne teipima hakkamist tuleks selleks, et teip paremini haakuks, aluspind karvadest puhastada. Kui teipi kasutatakse iga päev, siis
oleks hea kasutada alusteipi.
Teibi paigaldamine
Teibi kvaliteet sõltub sellest, kui hästi teip liimub nahale, ja teibi tugevusest ning sellest, kui hästi on võimalik teipi nii piki- kui ka ristisuunas katkestada. Oodatud tulemuse saab vaid heade ja kvaliteetsete teipidega. Kui võtta 30–40 cm pikkune teibiriba, hoida seda mõlemast otsast vertikaalselt ja viia teibi otsad teineteisest eemale umbes 20 kraadi, siis ei tohiks teip kortsuda ja iseenda peale kleepuda.
Eestis pakub hea valiku selliseid teipe Medpoint, www.medpoint.ee. Teipimise esimeseks protseduuriks on ankrute paigaldamine (anchors), seejärel paigaldatakse külgmised pikitoed (stirrups) ja lisatakse neile külgmised ristitoed (basketweave).
Kui vigastus on raske, lisatakse fikseerimiseks 1–2 külgmist lukku ja stabiliseerimiseks (locks) ning hüppeliigese üldiseks stabiliseerimiseks paigaldatakse hüppeliigesele teip veel lisaks kaheksakujuliselt (figure of 8 või heel lock figure 8).
Peab jälgima, et teipi ei paigaldataks liiga tugevalt närvidele või veresoontele.
Enne teipimist oleks hea teada järgmist:
- diagnoosi;
- kuidas vigastus tekkis ja seda, milline on selle paranemisprotsess;
- teipimine ei asenda kunagi ravi, vaid on osa ravist;
- spordiala spetsiifikat, millised on selle spordialaga kaasnevad ohud;
- sportlase seisundit ja tema psüühikat – kui palju tuge ta teibist vajab või ootab;
- peab kasutama õigeid teipe;
- MITTE KUNAGI EI TOHI TEIPIDA ILMA PÕHJUSETA.
Autor: Indrek Tustit, Füsioteraapia Kliinik OÜ
Lugu koos piltidega on avaldatud Sportland Magazine talv 2013 numbris.