Ärgates jooksumaratonile järgneval hommikul, avastad voodist tulivalusad ja sõnakuulmatud jalad. Paari päeva jooksul läheb valu aina kangemaks ja maad võtavad mõtted raskest traumast. Sest polnud ju eelnevatel treeningutel jalgadel midagi viga. Pealegi olid võistluseaegne jalgade väsimine ja kerge valu oodatavad. Aga selline piin ja pärast magamist! Ning kohtades, millest mul polnud varem aimugi, et seal lihased asuvad!
Tegemist on siiski tüüpilise hilinenud algusega lihasvaluga. Valulikkus lõppeb sama ootamatult kui algas – aega kulub mõni päev. Kõik jooksjad on kogenud treeningujärgset lihasvalu ja seda seostatakse tavalisest suurema või ebatavalise koormusega, näiteks mäest alla jooksmise või kevadel asfaldi peal treeningute alustamisea. Maratonijooks on pikk ja pigem rahulik tegevus, mistõttu valulikkus tuleb paljudele üllatusena. Tegelikult seostubki suurem hilinenud algusega lihasvalu pigem tegevuse kestvuse kui intensiivsusega. Isegi ultramaratonijooksjad teavad, et ükski treening neist võistlusjärgsest valust ei päästa, jooksu nad kui aeglaselt tahes.
Põhjuseks on lihaste ülekoormus. Iga jooksusammuga rakendub jalalihastele kuni kolm korda keharaskust ületav koormus. Lihased püüavad välisele koormusele vastu seista, aga teatud sammu faasis see täielikult ei õnnestu – lihas venib pingutusest hoolimata pikemaks, ehk teeb ekstsentrilist tööd. Lihased on sellega harjunud ja kasutavad elastset venitust kavalalt energia talletamiseks, mis vabaneb tõukefaasis. Seetõttu on esimesed sammud kerged ja vetruvad. Tuhandeid samme hiljem hakkavad lihaskiud väsima ja venitus kipub kasvama. Endise jooksusammu säilitamiseks püütakse koormust teiste, abistavate lihasrühmade vahel jagada. Väliselt on näha kuidas jooksutehnika sellel hetkel muutub. Keha otsib uue liigutusoptimumi, kaasates appi koormusega vähe harjunud lihaseid. Sisuliselt leitakse nii ülesse sinu jooksumasina nõrgimad kohad ja vaikselt hakkavad tekkima mikroskoopilised traumad – umbes nagu jämeda köie peal katkevad üksikud juuspeened kiud.
Vigastused pole suured ja lasevad vabalt edasi joosta. Öösel alustatakse aga „remonditöödega“ – lammutatakse katkiseid osi, ehitatakse uusi, kuhjub koevedelik, tõusevad soojus ja valulikkus, ehk tegemist on pisikeste põletikukolletega. Valu on hea, sest hoiatab sind lihast liigselt kasutamast. Kes siis ehituse ajal ikka tööliseid ja materjali mujale suunaks? Valvurid „tulistavad“ sinu närvilõpmeid hoiatuslaskudega. Lase taastumisel lõpuni käia ja sa muutud tugevamaks, sest maratoni käigus ülesse leitud nõrgad kohad ehitatakse nüüd varasemast vastupidavamaks.
Tekst valmis koostöös Kristjan Port´i ja TLÜ Terviseteaduste ja Spordi Instituudiga.